22 November 2014

Vanuatu ja Vaikse Ookeani saared.

Peale Austraaliat oli meil veel kuu aega seigelda. Esimeseks sihtpaigaks sai tänu odavatele lennupiletite ja Vikerraadio reisisaate "Kuula rändajat" infole Vaikse Ookeani saarteriik Vanuatu, kus lendasime 18-kohalise lennukiga nädalaks Tanna saarele. Võib öelda, et meie mõlema jaoks on tegu kõige eksootilisema paigaga kus eales käinud. Jõudsime lennujaama, mis nägi välja suuruselt kui Elva kaubamaja. Meile tuli hotellipidaja vastu vana mikrobussiga ning sõit sai alata. Tanna saarel ei ole veel ühtegi asfaltteed ja ega õietigi teid üldse ei ole. Üks tee läheb saare ümbert ja teine keskelt läbi. Ümbermõõt saarel umbes 70km. Meie ööbimiskoht oli armas, kaks bungalot, mille juurde viisid kohalikest taimedest alleed, tervituseks saime värske banaani ja kookose mahlakokteili ning tegime tutvust perenaise Lizziga. Sellele saarele pole läänekultuur veel õnneks jõudnud, kuigi eks see tuleb jõudsalt peale, sissetoodud toitained nagu riis, suhkur, kiirnuudlid, küpsised rikuvad vaikselt keskkonda, mis on ise muidu toiminud aasta sadu. Tanna saare pinnas on väga külluslik, siin vohavad puuviljad mangopuud, banaanid, kookos, papaia, jamps, kumara on vaid mõned näited. Kui Austraalias ja Euroopas on mango kallis puuvili siis siin on kõik kohad mangosid täis. Teisel päeval käisime kohalikul turul, kus ostsime 6 mangot (100vatut - kohalik raha võrdeline 1 dollariga), suure kobara banaane 100 vatut ja 500 vatu eest uimaseks tegevat Kava juurt, millest kohalikud vedelikku teevad ja õhtuti joovad. Saarel asub maailma üks lihtsamini juurdepääsetavaid vulkaane. Sõit sinna toimus moodsa neljaveolise Toyota maasturiga ja teekond oli põnev. Vulkaanini viis kitsas tee, mis käis üles ja alla ja oli kohati nii kitsas, et imestasime kuidas küll juht külma närviga kõigest läbi läheb. Teel nägime saare sisemust, väikseid bambuslehtedest külasid, kus uudistavad rõõmsad näod meile igalpool vastu lehvitasid. Vulkaan ise oli midagi vapustavat, enne vulkaani laiusid mustad tuhaväljad ja järjest lähenev suitsev mägi. Sõitsime üsna jalamile välja ja sealt 10 minutiline jalutuskäik viis kraatri servale. Sünge kuidas laavat pritsis kraatri sisemusest, kõik tossas ja mürtsus, igati aukartustavaldav kogemus. Sõidualgus oli selline, et meie ja kõrval bungalo elanikud Charlie ja Jeremy istusime autosse sisse ja kuna meie maksime kinni sõidu siis kasti ronis oma 8 kohalikku. Eks bensiin ole sellel saarel kallis 1gallon (4 liitrit) maksab 10 dollarit. Raha asjus on tannalased üsna imelikud, kuna neil saarel ei ole üldjoontes raha vaja läinud ja see on pigem viimaste aastate muutus siis on meie ööbimise omanik, toitudele pannud hinnad, mis on siin kallites kuurortites. Lihapraad 10, kana 12 ja kalaeine 15 dollarid. Austraalia ja Euroopa mõttes on need muidugi mõistlikud, aga siin olles ei saa lihtsalt võrrelda seda kohta. Kohalikult turul saab samad eined 200 vatuga (2 dollarit). Perenaine väga õnnelik ei ole kui me toitu siit ei võta, sest meile tundub, et ta on oma peas igapäev juba kuldsed mündid kokku, et valge inimene tuleb ja võtab kindlasti lõuna ja õhtusöögi. Me ei lase sellest ennast häirida kuigi iga päev ja õhtu lõppeb küsimustega "mis kell te lõunat sööte" või "mis te homme teha tahate?" ja kui vastame, et me lähme saare peale kõndima siis tuleb ikka korralik turtsatus ja kulm läheb kortsu. Eks kohalikud ole väga naturaalse eluga harjunud, näiteks oli siin enne riisi ja suhkru sissetulekut saare keskmine eluiga 80-100 aastat, kui hetkel on see vaid 30-40 aaasta külades. Suur probleem on diabeet ja eks kujutate ette, et kui laps saab magusat pulgakommi süüa siis magusad mangod ja banaanid on täiesti mõtetud. Eks endal ole ka raske tunne kui mõelda, mis neil inimestel siin on olemas - soe kliima, rikas pinnas, lähedased, traditsioonid. Põhimõtteliselt kõik ongi olemas ja ega muidu ei nimetata Vanuatulasi maailmna õnnelikumaks rahvuseks. Matvere ja Tätte nimetasid Vanuatud oma maailmarännaku kõige erilisemaks kohaks, öeldes, et siin elavad justkui "haldjainimesed", ehk siis kõik kes sulle vastu kõnnivad naeratavad kogu südamest ja tervitavad. Kihvt kogemus! Peale Vanuatut lendasime edasi Fijile, millest tuleb juttu juba õige pea, olge tervitatud!


Lennujaama fuajees

Tanna saare turul. Ostsime sealt Kava juurerondi, mille juurikast "uimastavat"
saare kõige tähtsamat jooki "kaavat" tehti. Mõju tõesti lõõgastavalt.

kohalike kalapüügilaevad. Elu on väga lihtne

vägijook kava sai valmis. Paremal prantsalane Jeremy,
kellega tuttavaks saime (taamal tema girlfriend Charlie). Toredad sellid.

Kohalik saiapood.
Õnnelik värske saia omanik. Meeletult hea sai oli.
Poes rebiti sulle jupp suurest saiast

Meie bungalo juurest tehti lihtsaid ja maitsvaid roogasid.

Külastasime ka küla, kus elati vanade kommete kohaselt.
Naine riivib hetkel manioki juurikat, oleme tema köögis.

sai kohalikele joonistatud maailmakaart maha ja näidatud, kus meie elame.
Kõik olid sellest üsna elevil, hiljem sai kättpidi kõiki sõbralikult tervitatud

Ühes teises poes müüdi ka sooja saia.


Vanuatu pealinnas

05 November 2014

Cya Australia!

Tsau Austraalia!

Viimane nädal möödus pingsalt, tuli ennast kokku võtta ja lahentada kõik pangaga seotuvad küsimused, müüa mah kallis kaaslane Van, pakkida bussitäis asju kahte seljakotti, osta edasiseks reisiks mingid piletid ja kui jõuab siis chillida ka Brisbane linnas. Loomulikult jõudsime kõik ära tehtud, kuigi kuna olime mõlemad veidi tõbised siis oli higimull otsaees. Auto saime kahele noorele toredale saksa noormehele mahamüüdud ja nad oli väga rahul (Kokku oli umbes 10 auto soovijat, kuna tegu kõrgendatud katusega bussiga, mida väga palju ei liigu). Eks bussist oli ka mingil määral raske lahti lasta, sest eks palju ole emotsioone ja kustututamattuid hetki koos läbielatud, aga eks iga asi kunagi saab otsa ja pikemas perspektiivis on meil Eestis plaan oma Van kokku panna. Üsna kummaline oli ka suurlinnas mitu päeva passida, tundus üsna imelik vaadata, kuidas inimesed kiirustavad, pööramata tähelepanu teistele enda kõrval ja teiseks kuna me elasime 2 kuud põhimõtteliselt looduses siis ei ole linnas ikka midagi lahedat kui tahad puhata, ausaltöeldes igatsesime ookeni ja hipilaste elu. Eks linnaga harjub ikka kiirelt ära ja ise ka ei märka kui oled paar tundi poodides hilpe ja muud kola vaatanud, mis on enamvähem sama igas suurlinnas. Käisime Hanna eestvesamisel kuulamas minimalistide loengut, kellest esmakordselt kuulsime tänu TedX loengusarjale. Tegu on 2 USA tüübiga, kes 5 aastat tagasi, olles kahekõmnendate lõpus ja väga edukad, teenisid hästi jne, aga ikka ei olnud õnnelikud, avastasid enda jaoks minimalismi e põhimõtte, et elus pole nii palju asju tarvis. Tuleks koguda hoopis elamusi ja mälestusi, mitte asju. See sobis hästi meie Austraalia kogemust lõpetama, sest samal õhtul pakkisime kõik eluks vajaliku seljakottidesse ja üritasime olla suhteliselt kriitilised.
Täna hommikul liikusime lennujaama, et lennata Vaikses ookeanis Vanuatu saarele. Lennujaamas kiskus ka asi päris kriitiliseks, kuna check-in-s selgus, et meil on kindlasti tarvis piletit riigist välja sõiduks, mida meil loomulikult veel ei olnud. Check ini sulgemiseni oli jäänud 4 minutit, tuli kiirest tegutseda ja ostsime telefonist piletid 10 päeva pärast Fijile. Näitasime puletid chek in´i naisterahvale ette ja saime priority voucherid turvaväravatest läbi minekuks. Ausalt õeldes oli närv päris must, aga pärast klaasi veini lennukis oli elu jälle ilus.
Nüüd oleme eksootilise Vaikse ookeani lõunaosas(Euroopa poolt vist põhja), Vanatu saarel. Siin elavad melaneeslased, keda on 85 saare peal kokku umbes 270 tuhat. Inimesed on väga sõbralikud ja toretad. Käisime kohaliku turupeal ostsime  kaks mangot ja veidi salatilehti ning siis nüüd (9 tundi kell Eesti ajast ees) istume oma väikse laua taga moteli rõdul ja naudime mõnusat päeva ja Hanna sünnipäevast siiani alles olnud Šampanjat. Homme võtame juba sihi Vanatu saarele nimega Tanna. See saar on umbes poole Hiiumaa suurune ja seal elab 30 tuhat inimest väikestes külades. Me hetkel ei tea, kas sellel saarel internetti on, aga kui on siis kirjutame kindlasti. Ilm keskmiselt 29 kraadi ja niiske nagu troopikale ikka kombeks.



Vahepeal jõuame ka sööma

Suur Sorteerimine

Vöike puhkusehetk


Brisbane vaated

ja viimane õhtu

Selleks korraks nägemist Austraalia, oli võimas

ja aeg lennata Austraaliast edasi

Vanuatu pealinna turg

proovisime kahtlast toitu, mille maitset ja välimust on keeruline seletada

külanaised kaarte mängimas

ja põhja-eurooplane kauni lehega

01 November 2014

Päikeserannik!

Eelmises postituses sai mõtiskletud, mida eeloleva ajaga veel ette võtta siis nüüd on jäänud meil Austraaliat paar päeva. Oleme Hannaga tasuta wifiga Mcdonaldsis ja kinnitame lennupileteid Vaikse Ookeani saartele. Mõlemad oleme veidi tõbised ja armsal Vanil on esmaspäevast uued seiklejad.
Kõigepealt põgusalt eelmise kahe nädala tegemistest.
Idaranniku keskosa on päikseline ja väga künklik ja tihtilugu tuleb mäest üles sõita kolmanda käiguga (kiirteel). Kui muidu oleme üsna kiirelt liikunud rannikuäärest siis viimase kahe nädalaga oleme liikunud vaevalt 500km ehk on mida  teha. Peale ühte meeleolukat õhtut ühe kolkaküla spordiväljakul, kus tegime lõket ja magasime madratsil tähistaeva all, istusime hommikul veidi uimase ja kergjalgsena kiirtoidukoha akna all ja uurisime, mis toimub palju kiidetud seljakotiseiklejate ja hipilinnas Byron Bays, ja oh üllatust, nimelt toimus seal suur surfifestival. Byron Bay on koht, kuhu seiklejad ja muretud inimesed peaksid kindlasti minema. Linn on rõõmus, tänaval leidub paljajalu lonkivaid hipiriites patsidega pensionäridest paarikesi kui ka pleekinud juustega kuumi surfikutte, keda jahivad enamasti euroopa noored piigad, keda on linnas rohkem kui soojakraade. See linn on väidetavalt maailma top 5 surfikohti, ning meile oli selge, et peame ka sellega tegelema. Mõeldud-tehtud võtsime kahepäevase surfikoolituse ja olime põnevil. Varahommikul olime platsis, istusime mikrobussi ja sõitsime koos kümnepealise seltskonnaga randa. Enne saime kalipsod selga ja silusime nahasisse kõvasti päiksekreemi. Esimesel päeval harjutasime seda, mida teha kui laine peale saad, ehk siis treener hoidis lauast kinni ja lükkas õigel ajal laine sisse ja siis tuli eelnevalt õpituna lauapeal üles tõsta. Hanna oli eriti tubli, sai kiita ja treener ütles, et surfar valmis. Kogu nädalavahetus ja surfifestivali kontserdid ja mõnusad söögikohad, õlle ja päiksega jääb pikalt meelde ning surfipisik pole veel vaibunud, ostsime mõelmad endale kalipsod ja eelmine nädal rentisime paaril päeval lauad ja pusisime täiega GoldCoastil, mis teine surfarite meelispaik. Peab ütlema, et antud spordiala on väga füüsiline ja üpris tehniline, nii et saab aru küll, et ei näinud ühtegi paksu surfarit. Eks meil endalgi andis tunda, et pole liigutanud 2 kuud, tänu millele jäime ka tõbiseks ja pole veel päris hästi kõigest taastunud.
Alguses mainisin, et meil on bussil peatselt uued omanikud. Kuna viisa hakkab läbi saama siis panime kuulutuse kohalikku müügiportaali Gumtree ja kirjutasime bussi kohta ilusa jutu ja head pildid üles ja alates esmaspäevast kuulub buss kahele noorele saksapoisile. Meie oleme nüüd tegelenud pakkimisega, sest aastajooksul koguneb mõndagi. Annetame kaks kotti asju kohaliku kaltsukasse ja üritame seljakottidel lukud kinni saada. Kolmpäeval peaksime olema juba Vanatul, kus elavad maailma õnnelikum rahvas (väidetavalt ka vaesem) ja siis Fijile nädalaks. Ei saanud jätta kasutamata võimalust, minna saartele, kuhu kodumaalt on pikk ja kulukas minna. Üldjoontes on hetkel üsna naljakas olla, meil ei ole põhimõtteliselt isegi enam bussi kus elada ja asjad on seljakotis, kuid tuju on kirjeldamatu. Saartelt juba kirjutame (kui seal netti on muidugi)
siin valmistutakse ka jõuludeks
                                     

Goldcoasti valgus on maagiline. Taamal on alati mäed ja õhk sume
Meie köök/vannituba

vaade kodust



lõunatame kohalikus surfi klubis
Surfifestivali avatseremoonia, kus ka publik sai kaasa lüüa. (vihje: otsige sinisemütsiga noormeest)



Hanna idaranniku võtmes
festivali tüüpiline müügilett
Gold Coasti linnaosa Surfers Paradise



õhtud näevad eranditult välja sellised, väljas pime - sees valge

surfikoolitus

tulevane olümpiavõitja

ja tema ustav kaaslane











22 October 2014

Raport teiseltpoolt maakera

Austraalia avastamist on meil veel kaks nädalat jäänud ning siis vaja mõelda, mida ette võtta 4
nädalaga enne kui maandume Lennart Meri lennuväljale. Lubasime rääkida Austraalia linnadest või siis neist suurematest, kus vähemalt miljon kodaniku.
Perth - Lääneranniku suurlinn, kus elab umbes 2 miljonit elanikku. Elasime seal 4 kuud ja üldjoontes on linna üsna rahulik ja laialivalguv. Elatakse eramajades ja inimesed käivad tihtilugu poes paljajalu või poristes tööriietes, kedagi väga ei morjenda.
Adelaide - Lõuna-Austraalia suurim linn. Üle miljoni elaniku. Linnast jookseb läbi Murray jõgi, linna võrdleks Tartuga, väidetavalt üks easygoingumaid (võetakse väga vabalt) linnasid, mitu suurt ülikooli. Kihvt oli see, et linnas renditakse jalgrattaid turistidele välja tasuta.
Melourne - Selle linnaga kohtumist ootasime, kuna olime kuulnud palju positiivset ja et tegu on tõelise metropoliga. Melbsis on umbes 3,5 miljonit inimest. Ausalt öeldes jättis see linna külmaks, kui oled käinud Londonis, New Yorgis, Tokios, Berliinis siis Melbourne jäi tuimaks, oli küll oma hiinalinn, itaallaste kant ja kunstnike linnaosa, aga üldpilt tundus pingutatud, austraallased ise on sellised mõnusad ja muretud, aga see linna oli justkui Brüsseli ja  East Londoni segu ehk üheltpool soovitakse olla rahulikud ja muretud, teistpidi igaüks tahab eristuda.
Sydney - Lemmiklinn Austraalias kohe kindlasti. Kuna me elasime Manly rannas, mis on Sydney kesklinnast pooletunni praamisõidu teel siis esmamulje oli sõita üle vee kesklinna poole, nii et kogu Sydney sadam, võimas raudsild ja ooperimaja ja pilvelõhkujate allee ujusid meile silmapiirilt vastu. Lisaks kaunis botaanikaaia park, kus sai jalgupuhata. Lisaks kõikvõimalikud koloniaalehitised ja modernsete ehitiste segu.

Viimased päevad oleme idakalda mägesid ja metsi mööda kolanud, teinud mõne peatuse, et pilti teha või uurida väikseid linnu. Grillinud kohaliku lihuniku poolt valmistatud ribisid või siis päikseloojangul pakisuppi keetnud. Aa, käisime Hunter Valley´s veinituuril ka. Tegemist siis ühe suurima veinipiirkonnaga peale kuulsamat Barossa orgu (kus käisime paar nädalat tagasi). Külastasime veinimagnaate nagu Lehmann´s, McGuigan, mida peaks Eestist ka saama. Lisaks mõned väiksed ja armsad veinikeldrid.

Hetkel oleme 23 tuhandelise idaranniku keskpärase kuurortlinna Coffs Harbour kaubanduskeskuse kohvikus ja uurime, mida hakkame edasi tegema. Nimelt vaja Austraalias maha ärida, meie kalliks muutunud Van, käia paaripäevalisel surfikoolitusel, külastada hipilinna Nimbin ja Byron Bay ja külastada paari tuttavat Brisbane linnas. Peale kõike seda võtame suuna Vaikse ookeani saartele, praegu uurimegi, kas minna Vanatule, Fidjile, Uus-kaledooniasse ja kas minna tagasi tulles Malaisiasse või Filipiinidele. Eks te kuulete peatselt, mis valiku bingo Pille tegi. Ja eks me ootame tagasitulekut ka, et saaks oma muretut hipielu, asjalike eestlaste südamesse tuua. Tsau!
Austraalia kuulsaim objekt - Sydney ooperimaja

botaanikapargi jalutsukäik

Pühapäeval käisime Merksi, Getteri, Maarja ja
Getteri peika Harry paadiga Sydney harbouril sõitmas.

Külastasime kalaturgu, valikut andis ikka teha

lõpuks sai muidugi valik tehtud

ja nautisime pühapäeva

Red Snapper

vee peal oli ikka ülimõnus

Peale Sydney nädalavahetust, käisme ka "Kodus ja Võõrsil" võttepaigal.
Seriaali muideks filmiti samal päeaval

vahetevahel sööma ka väljas

kuigi enamus ajast näeb elu välja selline

Kui just veinimõis ette ei jää

või mõni kaunis rand. Oleme vist külastanud vähemalt 30. randa

ja  siin näiteks Hanna ja viies majakas sel kuul

Loodus on muidugi võimas. Pelikanid noogutavad selle peale